Kazuto Matsumura
Tokyo (J)
12. novembril 1933. aastal esines Ernst Nurm Akadeemilise Emakeele Seltsi koosolekul ettekandega «Kas tegijanimi ja teonimi on pöördsõna vormid?», mille tekst ilmus ajakirja «Eesti Keel» 1933. a. viimases numbris. Tsiteerin Nurme argumendi lühendatuna:
Juba saksakeelseis eesti keele grammatikais [...] on pöördsõna vormide hulka arvatud ka tegijanime (ja-lõpuga) ja teonime (mine-lõpuga). Seejuures on mõned pidanud neid ekslikult partitsiibeks. [...] Ka kõigis eestikeelseis grammatikais ja harjutustikes on neid sõnu käsiteldud pöördsõna vormidena. Erinevusi leidub vaid nimetuses. [...] Kui aga küsimusi lähemalt vaadelda, siis jõuame otsusele, et kumbagi sõnakuju ei saa pidada verbi vormiks, vaid verbi tüvest tuletatud nimisõnaks. [...] Ja tõesti, kas on põhimõttelist vahet ja- ja ur-lõpuliste nimisõnade vahel? Tähendavad ju mõlemad tegijat, viimane küll enam elukutselist (lendur, valvur), kuigi ka ja-lõpulised sõnad väljendavad sageli elukutselist tegijat (näit. õpetaja, kirjutaja, habemeajaja, juukselõikaja, kuduja, juurdelõikaja jt.). Kui aga lõppu -ur on üldiselt peetud sufiksiks, siis peaks ka -ja kuuluma samasse kategooriasse. [...] Mis puutub edasi teonimesse, siis annavad analoogilised arutlused sama tulemuse. Kõigepealt pole põhimõttelist (sageli küllalt ilmekat sisulistki) vahet mine- ja us-lõpuliste sõnade vahel: vrd. kasvatamine -- kasvatus, kirjastamine -- kirjastus, armastamine -- armastus, ehitamine -- ehitus jms. [...] Et aga mine-lõpulised sõnad on oma iseloomult kindlasti rohkem nimisõnad kui pöördsõnad, selgub juba sellest, et nende nimisõnalised laiendid on tavaliselt omastavas käändes [...]: Vrd. loen raamatuid, aga: raamatute lugemine, raamatute lugeja; ta õpib ladina keelt, aga: ladina keele õppimine, ladina keele õppija. Nii siis jätkem tulevikus ka teonimi pöördsõna vormide hulgast välja! [...] (Eesti Keel 1933, lk. 161-164)
Teatud mõttes on lugu lihtne ja selge: eesti keele tegija- ja teonimi ei ole päris verbid ega päris nimisõnad. Nad asuvad oma süntaktilise, morfoloogilise ning semantilise iseloomu järgi kusagil verbi ja nimisõna vahel. Arvan, et selles suhtes oleme kõik enam-vähem samal arvamusel. Eri arvamused tekivad siis kui hakatakse seda tõsiasja grammatikas kirjeldama: me peame ju otsustama, kumba sõnaliiki need sõnad panna, kas verbi või nimisõna hulka. Kuni 1930-ndate aastateni on neid sõnu peetud verbi-vormideks. Nurm aga sellega ei nõustu: tema arvates peaksid need kuuluma nimisõna kategooriasse. Ja see seisukoht võetigi vastu kõnealusel Emakeele Seltsi koosolekul: olgu siis tegija- ja teonimi edaspidi nimisõnad eesti keele grammatikas.
Selle koosoleku protokoll ilmus sama ajakirja 1934. a. esimeses numbris ja sealt selgub, et asja arutlemisel koosolekul juhiti rohkem tähelepanu sellele, missugune praktilis-normatiivne tähendus asjal on eesti keele grammatika koostamisele ja eesti keele õppimisele, kui sellele, kuidas nende sõnade käitumist kirjeldada võimalikult objektiivselt. Näiteks, üks sõnavõtja väljendas asja olemust järgnevalt: tegija- ja teonime üleviimisel verbivormide seast nimisõnade hulka «sisuliselt asi ei muutu. Küsimus on ainult selles,kus neid sufikseid mainida.» Ka Nurm ise rõhutab, et ta arvamus on ka praktiliselt parem kui traditsiooniline käsitlus. Tsiteerin:
Kui nüüd küsida, missugune praktiline kasu oleks tegija- ja teonime väljajätmisest pöördsõna vormide seast, siis [...] väheneks seetõttu verbi ülirohke muudete arv kahe võrra. Edasi kergendaks see teataval määral süntaksi õppimist. Mõnelgi korral eksitakse lauseanalüüsis ja rektsiooni-küsimustes just selle pärast, et peetakse tegija- ja teonimesid verbideks, kuna lauseõpiliselt tuleb neid alati käsitada substantiividena. Näit. võib tegija- või teonime laiend olla ainult atribuut; kui aga neid vaadelda verbivormidena, tuleks nende laiendeid pidada objektiks või adverbiaaliks (nagu õpilased mõnikord arvavadki). Samuti oleks tegijanimede käsitamise korral verbivormidena raske seletada, miks on vigased väljendid, nagu: 'rasket tööd tegija', 'mitut keelt tundja', 'ta on õigust armastaja inimene' jt. Kui aga neid pidada ainult nimisõnadeks, selgub vigasus otsekohe. [...] Nagu kõigest esiletoodust selgub, pole ühtegi kaaluvat argumenti tegija- ja teonimede käsitamiseks verbivormidena, on aga küllaldaselt veenvaid seiku, mis sunnivad meid loobuma senisest traditsioonist ning jätma välja pöördsõna vormide seast kaks muudet kui tarbetud, sageli koguni eksitavad. [...] (Eesti Keel 1933, lk. 164-165)
Aga mispärast oli tol ajal eesti keelemeestel vaja pidada vigasteks neid tegijanimitarindeid, milles esineb osastavaline objekt nagu 'rasket tööd tegija', 'mitut keelt tundja', 'õigust armastaja inimene', jne.? Huvitav mainida, et Nurm oli nii täpne ja leidis sellesama vea isegi ühest Saareste kirjutisest. Igal juhul esines osastavalise objektiga tegijanimitarind tol ajal tõenäoliselt palju sagedamini kui praegusel ajal.
Et asi ei olnud päris selge isegi eestlastele, on näha näit. ühes väikeses artiklis, mis ilmus «Keeles ja Kirjanduses» 1960-ndate aastate algul. Nimelt «Küsimusi -- vastuseid» -nimelises veerus selle ajakirja ühes 1961. a. numbris küsis üks 'lugeja': Kas lause «Abiks kunstiajalugu õppijaile» on keeleliselt õige?
1933. aastal Emakeele Seltsi poolt vastuvõetud otsusele toetudes kõlab anonüümne vastus sellele küsimusele järgnevalt:
Tegija- ja teonime nimisõnalise olemuse tõttu ei ole [...] õige öelda lapsi armastaja, muinasjuttu rääkija, raamatut lugeja. Samuti ei ole keeleomased väljendid näiteks ühiskeelt kõneleja, füüsilist tööd tegija, filosoofiat õppija, vaid ühiskeele kõneleja, füüsilise töö tegija, filosoofia õppija. Järelikult ei ole keeleliselt õige ka kunstiajalugu õppija, vaid peab kasutama omastavalist täiendit: kunstiajaloo õppija. (Keel ja Kirjandus 1961, 441)
Aga meenutagem, et tegijanimed otsustati panna nimisõnade hulka mitte sellepärast, et nad olid päris nimisõnad nagu näiteks sõnad kivi ja maa, vaid sellepärast, et nende nimisõnadena käsitlemine grammatikas oli mõnede keelemeeste arvates praktiliselt parem kui verbivormidena käsitlemine. Kõnealusel otsusel polnud siis tegemist tegijanime tegeliku süntaktilise olemuse muutmisega. Küsimus oli selles, kus tegijanime oleks kõige parem mainida eesti keele grammatikas.
Kui aga loen «Keele ja Kirjanduse» anonüümset vastust, tundub, et vastuse kirjutaja tõlgendab Emakeele Seltsi 1933. aasta otsust teist moodi. Ta näib arvavat, et kui eesti tegija- ja teonimed on kord pandud nimisõnu käsitlevaisse paragrahvidesse eesti keele grammatikas, siis nendel enam ei tohi olla verbiga ühiseid joone.
Üks võimalik seletus selletaolise õigekeelsusmõiste sünnile võib leiduda Saareste sõnavõtus kõnealusel Emakeele Seltsi koosolekul: «Küsimusel on ka teoreetiline väärtus. See on soome-ugri keelte omapära, et pole selget vahet substantiivi ja verbi vahel.» Lugu oli tol ajal tõenäoliselt nii, et eesti keele uurijate arvates selge vahe tegemata jätmine nimisõna ja verbi vahel pole eesti keelele kasuks. Siis otsustati kõnealust vahet natuke selgamaks teha õigekeelsuse teel. Põhiline probleem oli osastavalise objekti esinemine tegijanimel. Teonimel vastavat probleemi praktiliselt polnud: teonimega esineb ainult genitiivne objektatribuut, mis on ootuspärane nimisõnale. Nii sündis reegel: tegijanimel kui nimisõnal peab esinema ainult genetiivne objektatribuut osastavalise objekti asemel.
Oleks huvitav teada, missuguse motivatsiooniga see «soome-ugri keelte omapära» taheti eesti keelest välja visata. Kui eesti tegijanimede käsitlemine ei läinud hästi traditsioonilise sõnaliigi mõiste raamidesse, oli viga minu arvates traditsioonilises sõnaliigi mõistes, mitte eesti tegijanimedes. Eesti keelemehed aga püüdsid muuta jala kuju kingale sobivaks.
Peaaegu pool sajandit on möödas, ja näib, et see «soome-ugri keelte omapära» eesti keeles on olnud tunduvalt visam kui 30-ndatel aastatel arvati. Poole sajandiga ei ole eesti kirjakeel jaapani keelt kõneleja -tüüpi väljenditest lahti saanud! Samal ajal on aga eesti keele grammatika ja õigekeelsusega seotud olukord põhjalikult muutunud ning kõnealust tüüpi väljendeid ei peeta enam vigaseks näit. uues eesti keele grammatikas, mille trükist ilmumist maailm juba ammu ootab.
Mati Erelti järgi toimub eesti keeles partitsiiptarindi süntaktiline substantivatsioon:
Nagu päris adjektiiv, võib ka adjektiivselt talitlev partitsiip substantiveeruda. Süntaktilise substantivatsiooni korral asendub partitsiibi verblis-adjektiivne tähendus substantiivi kategoriaalse tähendusega, protsessitähendus muutub protsessis olija tähenduseks, individuaalne leksikaalne tähendus jääb aga muutumatuks. Vastavalt muutub ka partitsiiptarindi süntaktiline funktsioon lauses, ent tarindi sisestruktuur jääb samaks [...]. Süntaktilisel substantiveerumisel mineviku partitsiipide tunnused -nud ja -tud lühenevad vastavalt tunnusteks -nu ja -tu, oleviku partitsiipide tunnused -v ja -tav aga jäävad endisele kujule. Isikulise tegumoe oleviku partitsiibi substantiveerumisel on see eripära, et elusa subjekti korral asendub v-tunnus ja-liitega. (Erelt, 1987, lk. 61)
Ereldi analüüsile toetudes võib öelda, et eesti keele verbaalsubstantiive on kolm tüüpi:
Aga miks tegijanimi selles suhtes käitub omapäraselt? Nagu teate, soome kirjakeeles pole seda probleemi, kuna soome tegijanimi käitub objekti suhtes täpselt niisama kui teonimi: esineb ainult objektiivne genitiivatribuut.
Üks võimalik seletus on oletada, et eesti tegijanimi vastab mitte ainult soome tegijanimele üldiselt kui ka soome va-partitsiipidele elusa subjekti korral. Teiste sõnadega, eesti tegijanimi õppija vastab nii soome partitsiibile opiskeleva kui ka tegijanimele opiskelija. See tähendaks umbes nii, et jaapani keelt õppija vastaks soome väljendile japanin kieltä opiskeleva ja jaapani keele õppija väljendile japanin kielen opiskelija.
Nagu soome tegijanimi, on ka eesti tegijanimi kogu aeg konkureerinud v-partitsiibiga. Kui soome tegijanimi on kaotanud kogu aeg va-partitsiibile ja kaotades oma võime esineda sihitisega pidi muutuma nimisõnale väga lähedaseks, eesti tegijanimi on aga püsinud võrdlemisi tugevana ning võitnud endale isegi uue territooriumi v-partitsiibi käest: elusa subjekti puhul v-partitsiibi substantivatsioon toimub tegijanime abil, siis mitte v-partitsiibiga nagu soome keeles.
Kogudes tegija- ja teonimitarindi näiteid ajalehe keelest, leidsin ühe väga huvitava erinevuse nende sisestruktuuride vahel. Nimelt, da-infinitiiviga tegijanimitarind nagu karjääri teha soovija esineb üsna tihti, aga vastavat konstruktsioon teonimega on peaaegu olematu (vähemalt minu kogus seda ei esine üldse, olgugi et teonimitarindi näiteid on mul tunduvalt rohkem kui tegijanimitarindi omasid). See nähtus on ka üks tõend eesti tegijanime suuremast eluvõimest soome tegijanimega võrreldes.